14.7.11

Kõrge kohus

EKP KK sekretär Vaino Väljas, kelle kompetentsi kuulub VABARIIGI kulutuurielu juhtimine, märkis aasta lõpul maha uued kõrged rajajooned, milleni kunstnikel ja kultuuritöötajatel tuleb jõuda. Nimetatud jooned said maha märgitud venekeelse ajakirja Tallinn möödunud aasta [1979] viimase numbri juhtkirjas "VÕSOKIJ DOLG HUDOŽNIKA".

NALI algab juba juhtkirja pealkirjast. Võsokij dolg hudožnika tähendab eesti keeles:  k u n s t n i k u  k õ r g e  k o h u s. Kenasti kahemõtteline pealkiri. Kunstnikul tuleb täita  k õ r g e t  k o h u s t , vastasel juhul satub ta ise  k õ r g e  k o h t u  alla. Enamasti mitte otseselt, aga nii seljataga. Saab näiteks kunstiinimene järsku teada — et tema plaanitud välismaasõit on ära keelatud — et kirjastusse antud käsikiri jõuab trükki ehk seitsme aasta pärast — kui üldse jõuab — jne. Kõik lihtsalt seepärast, et kõrge kohuse osas on võlgu jäädud — võsokij dolg võib ju tõlkes ka  s u u r t  v õ l g a  tähendada.

KES siis takistavad kõrge kohuse täitmist? Vaino Väljas leiab, et kunstielul on risuks jalus pingelõdvenduse ja rahuliku kooseksistentsi vastased, Pekingi hegemonistid ja agressorid, kes ennekõike püüavad õhutada natsionalistlikke igandeid ja eelarvamusi… No-jaa, oleks ju kena, kui keegi eesti helilooja kirjutaks ooperi sellest, kuidas Pekingi hegemonism õhutab eesti natsionalismi! Siis aga hakkab ülepeakaela armastama eesrindlikku lüpsjat-karjatalitajat, ning teinud läbi raske hingelise kriisi, kasvab ooperi viimases vaatuses ümber korralikuks Moskva-meelseks inimeseks.

NÕUKOGUDE Eestis oleks ka kirjanikke, kes nimetatud ooperile libreto kirjutaks — soliste, kes partiid maha laulaks. Päris kindel on vaid see, et näiteks Arvo Pärt niisugust ooperit ei kirjutaks ja Neeme Järvi — esiettekannet ei dirigeeriks. Need kaks kunstiinimest on Nõukogude Eesti kultuuriloost jäädavalt kustutatud, nagu poleks nad kunagi sündinudki. Sest nemad eelistasid  k õ r g e  kohuse täitmisele  l i h t s a t  loominguvabadust. Kõrge kohuse täitmisega juhtub pidevalt vigu ja viperusi ning Vaino Väljas leiab koguni, et kunst sarnaneb põllumajandusega: üks aasta on hea, teine on halb. Sel puhul kinnitab ta, et kunstiloojad peaksid nägema elu tootmsitöö eesrindlase silmadega. Kuidas niimoodi nähtud elu ja niimoodi tehtud kunst välja näevad, selle kohta on juba küllalt näiteid Stalini-aja sotsrealismis.

KUNSTITEGIJAD ise tahaksid muidugi vaba suhtlemist välismaailmaga, et näha mida ja kuidas seal tehakse. Aga see võiks juba nurjata kõrge kohuse täitmise. Vaino Väljas leiabki oma artiklis, et paljude autorite silmaring ja maailmavaade on piiratud. Eks üheülbaline maailmavaade piirab ka silmaringi! Suhetest välismaailmaga ei räägi ta oma artiklis üldse muud midagi, kui et kusagil on hegemonistid, agressorid jt halvad inimesed. Hüüdmõte, mis artiklist silma hakkab, on selge siililegi, nagu ütleb kõnekäänd. Kunstielu kruvid tuleb kõvemini kinni keerata, et hõlbustada kunstnikel oma kõrge kohuse täitmist! Ja siinkohal leidub sm Väljase artiklis ka absurdihuumorit. Ta kinnitab, et edasiviiva kunsti saladus peitub pöördumises tänapäeva aktuaalsete probleemide poole. Kuidas see Nõukogude oludes võimalik oleks, selle kohta selgitust ei ole.

AGA võiksime ju ette kujutada kümne meetri pikkust monumentaalmaali nimega "VENNALIK ABI AFGANISTANILE". Esiplaanil paraadmundris ja roosakate põskedega Nõukogude sõjamees, kellele nägus naeratav afgaani neiu ulatab lillekimbu. Tagaplaanil Nõukogude tankid ja niipalju Afganistani rahvast, kui pildi peale mahub. Ja hästi kaugel, kusagil Pärsia lahe ääres naftapuurtornis lehviks uhkelt punane lipp sirbi ja vasara kujutisega.

Jossif                 +                 Vaino



ALLIKAS: Riho Mesilase naljanurk Vabadusraadios, veebruar 1980.